Häiriv kannavalu: plantaarne fastsiit ja kukekannus
23. mai 2022 Autor:Dr Sergey Saadi, Ennetusmeditsiini Kliinik
Plantaarfastsiit on talla all oleva sidekirme (sidekoelise struktuuri, mis ühendab kanda pöia osaga ja toetab jala pikivõlvi) põletik. Pikalt kestnud põletiku tagajärjel võib tekkida sideme kinnituskohale kandluule väljaulatuv luunokk ehk kukekannus.
Kannavalu on tavaliselt kõige tugevam hommikuti, kui inimene tõuseb voodist.
Foto: Pixabay
Plantaarne fastsia mängib olulist rolli jala normaalses biomehaanikas ja töötab amortisaatorina ehk vähendab liikumisest tingitud negatiivset mõju (näiteks põrutusi käimisel, hüppamisel), kaitstes sellega nii jalgade kui ka lülisamba ja isegi kaela ning kolju struktuure.
Kuidas plantaarfastsiit avaldub
Plantaarfastsiit on väga levinud haigus, igal aastal kogevad kannavalu miljonid inimesed. Arvatakse, et seda esineb umbes 10%-l elanikkonnast, kusjuures 83% neist patsientidest on aktiivsed töötavad täiskasvanud vanuses 25–65 aastat. Jooksjatel esineb seda sagedamini – erinevatel andmetel on iga viies jooksja elu jooksul kogenud plantaarfastsiidi tunnuseid.
Haigus on mitmefaktoriline, kuid enamikul juhtudest tuleneb ülekoormusest. Tegemist on enamasti degeneratiivse (kulumusliku) protsessiga, nagu näiteks osteokondroosiga või artroosiga (lülisamba struktuuride või liigeste kulumuslike muutustega).
Klassikaline sümptom on terav paikne valu kanna piirkonnas. Plantaarfastsiidi ravi on sageli keeruline ja pikk ning mõnikord ei pruugi head raviefekti üldse saavutada.
Miks plantaarfastsiit tekib
Sageli on põhjuseks jala struktuuride ülekoormus, mis põhjustab plantaarse sidekirme mikrorebendeid. Soodustavateks teguriteks on jalalaba kaasasündinud ja elu jooksul saadud moonutised (sh raske lampjalgsus, traumajärgsed deformatsioonid, jalgade pikkuse erinevus jm). Selle haigusseisundiga patsientidel leitakse sageli jalgade muude lihaste (näiteks sääremarjade) liigset pinget või vastupidi lõtvust ning arvatakse, et ebavõrdne lihaste ülepinge võib soodustada jala biomehaanika häiret ja plantaarfastsiidi teket.
Ligikaudu 50%-l plantaarfastsiidiga patsientidest on olemas ka kukekannus, kuid samas kukekannus ise ei pruugi valu põhjustada. Lisariskiteguriteks võivad olla ülekaal, kõrge vanus, pikaajalist seismist nõudvad ametid ja raskuste kandmine.
On leitud, et plantaarfastsiit on seotud erinevate seronegatiivsete spondüloartropaatiatega (haigustega, mille puhul patsientidel võib valutada selg, liigesed ja röntgenuuringutel avastatakse kulumuslikke või põletikulisi muutusi nendes struktuurides, analüüsides võib olla kõrgenenud põletiku tase), kuid ligikaudu 85%-l juhtudest mingit süsteemset, sh autoimmuunset, haigust ei leita. Samas, arsti ülesanne on tõestada, kas plantaarfastsiidi taga on mingisugune krooniline sidekoehaigus või on tegemist puhtalt mehaanilise põhjusega.
Millised on plantaarfastsiidi sümptomid
Valu paikneb tavaliselt talla all, kanna piirkonnas, aga võib ulatuda nii ettepoole varvasteni kui ülespoole hüppeliigeseni. Tavaliselt on valu kõige tugevam hommikuti, kui inimene tõuseb voodist. Pikaajaline seismine või rasketel juhtudel pikaajaline istumine süvendab samuti sümptomeid.
Valu väheneb sageli kõndimisel või sportliku tegevuse alustamisel, kuid suureneb aktiivsuse suurenedes päeva jooksul. Väga harva võib tekkida talla sidekirme rebend, millega kaasneb väga tugev valu, jalalaba oluline liikuvushäire ja suur hematoom – see vajab kohest ortopeedilist ravi.
Uuringud
Plantaarfastsiit on kliiniline diagnoos ehk põhineb peamiselt kaebustel ja röntgenuuringud pole tavaliselt vajalikud. Arst võib suunata patsiendi jalalaba uuringutele röntgenisse või talla piirkonna uuringutele ultraheliuuringusse juhul, kui kaebused ei parane mõistliku aja jooksul või kui on tõsisema probleemi kahtlus.
Kanna ultraheliuuringul avastatakse sageli lubjastusi, sidekirme kiudude rebendeid ning selle struktuuri paksenemist. Röntgenuuringul võib avastada luukasvist (kukekannust). Kui patsient ei reageeri konservatiivsele ravile, võib arst kaaluda MRT-uuringu tegemist, et hinnata täpsemalt jala struktuure ja võimalikke kahjustusi.
Ravi
Tavaliselt ägeda valu korral soovitatakse puhkust ja võib kasutada külmakotti, suukaudseid või paikseid põletikuvastaseid ja valuvaigistavaid ravimeid nagu diklofenak, ketoprofeen, piroksikaam, ibuprofeen, meloksikaam või etorikoksiib. Abiks võivad olla talla piirkonna süvamassaaž ja spetsiaalsed tallatoed. On väga oluline koolitada patsiente tegeme plantaarse sidekirme, Achilleuse kõõluse, sääremarjade ja talla struktuuride regulaarset ja õiget venitamist – õpetada võib nii perearst, õde kui ka füsioterapeut või taastusraviarst.
Väga oluline on võimalusel võtta kaalust alla (kui kaasneb ülekaal), mis toob kaasa üldise põletikulise tausta alanemise ja koormuse vähenemise jalgadele.
Mõnikord pakutakse patsientidele elektriravi – magnetravil on põletikuvastane toime.
Kui valu ei allu konservatiivsetele meetmetele, kasutatakse tõhusamaid tehnikaid nagu kehaväline lööklaineteraapia, botuliintoksiin A või hormoonide süstimist kahjustatud piirkonda. Kortikosteroidide süstid (hormoonsüstid) on osutunud kasulikuks lühiajaliselt (vähem kui neli nädalat), kuid pikas perspektiivis on need pigem ebaefektiivsed.
Operatsioon on tavaliselt viimane võimalus, kui protsess on muutunud krooniliseks ja muud vähem invasiivsed ravimeetodid on ebaõnnestunud, kusjuures operatiivse ravi edukus plantaarfastsiidi korral ei pruugi anda 100% efekti.
Olenemata sellest, milline ravi on valitud, tuleb seda teha vähemalt kuus nädalat. Samal ajal on soovitatav sääre ja jalalaba venitamine, paikne jahutamine ja ortooside ning muude abivahendite kasutamine. Teatud juhtumitel kasutatakse spetsiaalseid sidemeid ja ortoose ka ööseks.
Kui kiiresti plantaarfastsiit paraneb
Umbes 75% juhtumitest lahenevad spontaanselt 12 kuu jooksul, sageli veel varem. Umbes 5% vajab operatsiooni, kuid pikas perspektiivis ei pruugi kirurgilise ravi tulemused olla kõige paremad. Haigus kipub ägenema koormuse suurenemisel ja kehakaalu tõusul.